Tallinna zen kogukond
Kolmapäevane zazenkai
Tallinna zen kogukond on aasta-aastalt kasvanud, kuigi meie zen-budistlik sangha on endiselt väga väike. Esimesi kordi istusime koos 2007. aastal Budakoja ruumides vanalinnas. Nüüd oleme ühes Budakojaga kolinud Luha tänavale ja istumine toimub igal kolmapäeval kell viis.
Jaapani sōtō-zen koolkonna asutas 13. sajandil Dōgen (1200-53), kes õppis pikka aega Hiinas Tiantong Ruijini juures. Dōgen õpetas 'lihtsalt istumist' (shikantaza), mille harjutamisel inimene teostab oma buddha-loomust. Zen (hn: chan, sk: dhyāna) on tema sõnutsi 'tõeline dharmavärav', millest sisenemiseks ei tule uurida keerukaid teoreetilisi tekste, vaid eelkõige harjutada. Samas tundis ta ise väga põhjalikult budistlikku traditsiooni ja on tänapäeval läänes tuntud pigem filosoofina, kes oma kirjatöödes käsitles aega, ruumi ja muid olulisi teemasid.
Kamakura perioodil (1185-1333) levisid Jaapanis paljud erinevad liikumised, mille edu on ajaloos kirjeldatud 'uue budismi' (shinbukkyō) sünnina. Uus budism võrsus enamasti vana ja väärika Tendai koolkonna kasvulavalt, sest just seal said oma alghariduse enamus tolleaegsete usuliikumiste juhte (nende hulgas ka Dōgen). Neid inimesi ühendas arusaam, et budistliku õpetuse edendamine ei tohiks piirneda kõrgetel mägedel asuvates templites toimuvate skolastiliste arutlustega, vaid peab tulema alla rahva sekka, et õpetada turgudel ja linnaplatsidel. Sellisest vaimust kantuna levisid zen-budism ja puhta maa koolkonna õpetus kulutulena üle terve Jaapani saarestiku ja midagi on sellest algse intensiivse lainetuse hoost jõudnud ka meieni.
Jaapani sōtō-zen koolkonna asutas 13. sajandil Dōgen (1200-53), kes õppis pikka aega Hiinas Tiantong Ruijini juures. Dōgen õpetas 'lihtsalt istumist' (shikantaza), mille harjutamisel inimene teostab oma buddha-loomust. Zen (hn: chan, sk: dhyāna) on tema sõnutsi 'tõeline dharmavärav', millest sisenemiseks ei tule uurida keerukaid teoreetilisi tekste, vaid eelkõige harjutada. Samas tundis ta ise väga põhjalikult budistlikku traditsiooni ja on tänapäeval läänes tuntud pigem filosoofina, kes oma kirjatöödes käsitles aega, ruumi ja muid olulisi teemasid.
Kamakura perioodil (1185-1333) levisid Jaapanis paljud erinevad liikumised, mille edu on ajaloos kirjeldatud 'uue budismi' (shinbukkyō) sünnina. Uus budism võrsus enamasti vana ja väärika Tendai koolkonna kasvulavalt, sest just seal said oma alghariduse enamus tolleaegsete usuliikumiste juhte (nende hulgas ka Dōgen). Neid inimesi ühendas arusaam, et budistliku õpetuse edendamine ei tohiks piirneda kõrgetel mägedel asuvates templites toimuvate skolastiliste arutlustega, vaid peab tulema alla rahva sekka, et õpetada turgudel ja linnaplatsidel. Sellisest vaimust kantuna levisid zen-budism ja puhta maa koolkonna õpetus kulutulena üle terve Jaapani saarestiku ja midagi on sellest algse intensiivse lainetuse hoost jõudnud ka meieni.