Dōgeni õpetussõnad munkadele
(Shōbōgenzō zuimonki)
Huike pakub Bodhidharmale oma kätt
2-13
Õpetaja ütles:
Inimene võib kõhklemata loobuda elust, lõigata enda küljest liha või raiuda maha oma käe või jala – see kõik on tehtav. Sellise mõtteni võib jõuda igaüks, kes tahab oma nime maailmas kuulsaks teha. Raske on hoopis puudutada parajasti kättejõudnud ajahetke ja asjadega kooskõlas oma meelt korrastada.
Õpilased, laske oma meelel rahuneda, nagu kavatseksite endalt elu heita, ja kaaluge, kas see, mida te kavatsete öelda, ning see, mida te kavatsete teha, on kooskõlas õpetusega või mitte, ja alles siis, kui te olete selles veendunud, öelge ja tehke.
Õpetaja ütles:
Inimene võib kõhklemata loobuda elust, lõigata enda küljest liha või raiuda maha oma käe või jala – see kõik on tehtav. Sellise mõtteni võib jõuda igaüks, kes tahab oma nime maailmas kuulsaks teha. Raske on hoopis puudutada parajasti kättejõudnud ajahetke ja asjadega kooskõlas oma meelt korrastada.
Õpilased, laske oma meelel rahuneda, nagu kavatseksite endalt elu heita, ja kaaluge, kas see, mida te kavatsete öelda, ning see, mida te kavatsete teha, on kooskõlas õpetusega või mitte, ja alles siis, kui te olete selles veendunud, öelge ja tehke.
1-3
Kuningas Enma
Õpetaja selgitas:
Ärge ihaldage liigselt riideid ja toitu. Kõigile on elus antud oma osa toitu ja oma osa aastaid. Kui otsida endale määratud osast rohkem toitu-aastaid, ei saa seda niikuinii. Buddha tee õppijatele langevad ju osaks ka heldete annetused. Tavalise kerjuse olukorraga ei saa seda kuidagi võrrelda. Alati on olemas kloostri ühisvara. See pole omandatud enda pingutusega. Korjatud pähklid-marjad, kerjatud riis ja usuinimeste annetused – need kolm liiki toiduained on puhtad. Ülejäänud viisidel - põllutöö, kaubanduse, teenistuse ja käsitöö kaudu omandatud toiduained on kõik ebapuhtad elu pärssivad toiduained. Kodustlahkunule selline toidupoolis ei sobi.
Vanasti elas üks munk. Ta suri ja suundus põrgusse. Kuningas Enma ütles: “See inimene pole oma elupoolist veel ära tarvitanud. Ta peab tagasi minema!” Üks põrgu käsilastest aga seletas: “Tema elupoolis võib ju alles olla, kuid toidupoolis on juba otsas.” Kuningas kostis selle peale: “Siis söögu lootoselehti!” Sellistel asjaoludel pääses munk küll elavate hulka tagasi, kuid ei saanud enam süüa tavalist inimtoitu, vaid veetis kõik järelejäänud elupäevad lootoselehti süües.
On selge, et Buddha tee tundmaõppimise toel ei lõpe kodustlahkunu toidupoolis kunagi. Üks valge karv Buddha otsaesiselt ja pärandatud kakskümmend aastat[1] – neid kasutatakse lõputult, kuid otsa ei saa nad kunagi. Tuleb täielikult pühenduda tee harjutamisele ja mitte jahtida rõivaid-toitu.
Raviraamatutes on sageli öeldud, et kui keha, vere ja lihaste eest hoolt kanda, saab sellest abi ka meel. Tõesti, kui tee õppijad peavad kinni ettekirjutustest, harjutavad puhtust, järgivad esiõpetajate eeskuju oma igapäevases tegevuses ja allutavad oma keha korrale[2], siis korrastub sellega kooskõlas ka nende meeleväli.
Tee õppijad, kui tahate midagi sõnades välja öelda, siis mõelge kolm korda järele, kas sellest tõuseb kasu nii endale kui teisele, ja alles siis öelge. Kui kasu pole, jätke ütlemata.
Ühe hooga niimoodi käituma hakata on raske. See tuleb võtta oma südameasjaks ja sammhaaval sihi poole liikuda.
Märkused:
[1] Buddha üks tunnustest on laubal olev valge juukselokk, mis kiirgab igavest valgust. Ta tihendas oma saja-aastase elu kaheksakümneks aastaks ja annetas kakskümmend aastat tulevaste aegade õpilastele.
[2] Keha kord (shingi) seisneb neljas seisundi – liikumine, paigalseis, istumine ja lamamine - jälgimises.
Ärge ihaldage liigselt riideid ja toitu. Kõigile on elus antud oma osa toitu ja oma osa aastaid. Kui otsida endale määratud osast rohkem toitu-aastaid, ei saa seda niikuinii. Buddha tee õppijatele langevad ju osaks ka heldete annetused. Tavalise kerjuse olukorraga ei saa seda kuidagi võrrelda. Alati on olemas kloostri ühisvara. See pole omandatud enda pingutusega. Korjatud pähklid-marjad, kerjatud riis ja usuinimeste annetused – need kolm liiki toiduained on puhtad. Ülejäänud viisidel - põllutöö, kaubanduse, teenistuse ja käsitöö kaudu omandatud toiduained on kõik ebapuhtad elu pärssivad toiduained. Kodustlahkunule selline toidupoolis ei sobi.
Vanasti elas üks munk. Ta suri ja suundus põrgusse. Kuningas Enma ütles: “See inimene pole oma elupoolist veel ära tarvitanud. Ta peab tagasi minema!” Üks põrgu käsilastest aga seletas: “Tema elupoolis võib ju alles olla, kuid toidupoolis on juba otsas.” Kuningas kostis selle peale: “Siis söögu lootoselehti!” Sellistel asjaoludel pääses munk küll elavate hulka tagasi, kuid ei saanud enam süüa tavalist inimtoitu, vaid veetis kõik järelejäänud elupäevad lootoselehti süües.
On selge, et Buddha tee tundmaõppimise toel ei lõpe kodustlahkunu toidupoolis kunagi. Üks valge karv Buddha otsaesiselt ja pärandatud kakskümmend aastat[1] – neid kasutatakse lõputult, kuid otsa ei saa nad kunagi. Tuleb täielikult pühenduda tee harjutamisele ja mitte jahtida rõivaid-toitu.
Raviraamatutes on sageli öeldud, et kui keha, vere ja lihaste eest hoolt kanda, saab sellest abi ka meel. Tõesti, kui tee õppijad peavad kinni ettekirjutustest, harjutavad puhtust, järgivad esiõpetajate eeskuju oma igapäevases tegevuses ja allutavad oma keha korrale[2], siis korrastub sellega kooskõlas ka nende meeleväli.
Tee õppijad, kui tahate midagi sõnades välja öelda, siis mõelge kolm korda järele, kas sellest tõuseb kasu nii endale kui teisele, ja alles siis öelge. Kui kasu pole, jätke ütlemata.
Ühe hooga niimoodi käituma hakata on raske. See tuleb võtta oma südameasjaks ja sammhaaval sihi poole liikuda.
Märkused:
[1] Buddha üks tunnustest on laubal olev valge juukselokk, mis kiirgab igavest valgust. Ta tihendas oma saja-aastase elu kaheksakümneks aastaks ja annetas kakskümmend aastat tulevaste aegade õpilastele.
[2] Keha kord (shingi) seisneb neljas seisundi – liikumine, paigalseis, istumine ja lamamine - jälgimises.