Eihei Dōgen
Käesoleva tegelikkuse teokstegemine
Kui erinevad asjad avalduvad Buddha õpetuse kaudu, siis on eksimine ja taipamine, on harjutamine, on sünd, on surm, on erinevad buddhad, on olendid.
Kui lugematud asjad ei avaldu ühegi kindla mina kaudu, pole eksimist ega taipamist, pole erinevaid buddhasid ega olendeid, pole elu ega surma.
Kuna buddha teed käies hüpatakse algusest peale teisele poole külluse ja nappuse vastandamist, siis on õigupoolest elusurm, eksimine-taipamine, olendbuddhad.
Kuigi see on tõepoolest nii, pudenevad lilled ikkagi armastusest ja umbrohi vohab vihkamisest.
Kanda harjutamises ennast üle lugematutele asjadel on eksitee. Lasta harjutamises lugematutel asjadel ilmneda iseendina – see on taipamine.
Need, kes eksitee kaudu jõuavad suure taipamiseni, on erinevad buddhad. Need aga, kes taipamisest teevad suure eksitee, on elusolendid. Lisaks on neid, kes taipavad taipamise otsa, ja neid, kes eksiteed käies veelgi enam ära eksivad.
Kui buddhad on tõepoolest buddhad, siis puudub neil igasugune teadmine enda buddhaks saamisest. Seejuures on nad aga tegelikult ilmnenud buddhad, kes toovad ilmsiks teisi buddhasid.
Kui näeme kehameele tervikuga värve ja kuuleme kehameele tervikuga hääli, siis jõuab kõik vahetult meieni, aga samas pole nähtu ja kuuldu sugugi nagu kujutis, mis paistab peeglis, või kuu, mis peegeldub vees. Kui üks pool tuleb ilmsiks, jääb teine pool varju.
Õppida tundma buddha teed tähendab õppida tundma iseennast. Õppida tundma iseennast tähendab unustada iseennast. Unustada iseennast tähendab tulla ilmsiks lugematute asjade kaudu. Tulla ilmsiks lugematute asjade kaudu tähendab enda kehameele ja teise kehameele äralangemist. Taipamisest ei jää jälgegi järele, kuid jäljetu taipamisjälg kestab edasi pikalt-pikalt.
Kui inimene hakkab dharma poole liikuma, läheb ta esialgu dharmast väga kaugele. Kui ta aga mõistab, et dharma on talle juba õigesti edasi antud, jõuab ta kohemaid algse tõelise inimeseni.
Kui keegi laseb paadiga sõites oma pilgul ringi käia ja uurib kallast, võib ta ekslikult arvata, et kallas liigub. Kui ta aga pöörab pilgu paadile, mõistab ta korraga, et hoopis paat liigub. Samamoodi juhtub siis, kui proovitakse erinevaid asju mõista eristava mõtlemise ja segaduses kehameele abil, sest nii jõutakse tihtipeale arusaamiseni, et inimese meel ja selle olemus on püsivad. Kui aga harjutamises hoolikalt asjade tegeliku seisu juurde tagasi tulla, siis saab õige pea selgeks, et kõik asjad on püsiva minata.
Tulepuu põleb tuhaks ja ei saa enam kunagi tagasi tulepuuks. See aga ei tähenda, et tuhk on pärast ja tulepuu enne. Tuleb mõista, et tulepuu püsib tulepuu asjade seisus – tal on oma enne ja pärast. Kuigi tal on enne ja pärast, on enne ja pärast teineteisest lahus. Tuhk aga on tuha asjade seisus, tal on oma enne ja pärast. Nii nagu tulepuud, mis on tuhaks põlenud, ei saa uuesti tulepuudeks, nii ka inimene, kes on surnud, ei saa tagasi elusolendiks.
Nii pole Buddha õpetuses kombeks öelda, et elu saab surmaks. Seepärast nimetatakse seda mitte-eluks. Et surm ei saa eluks, on dharmaratta pöörlemise kindel õpetustiir. Seepärast nimetatakse seda mitte-surmaks. Elu on asjade seis teatud ajal, surm on asjade seis teatud ajal. Samamood on talve ja kevadega. Pole õige mõelda, et talvest saab kevad, ega öelda, et kevadest saab suvi.
Taipamine ilmneb inimeses nagu vees peituv kuu. Kuu ei saa märjaks, vesi ei lähe katki. Mõõtmatu valgus peegeldub väga väikeses veekoguses. Terve kuu ja kogu taevas mahuvad ühte kastepiiska rohuliblel, ainsasse veetilka.
Taipamine ei purusta inimest, nagu kuu ei tee vette auku. Inimene ei takista taipamist, nagu kastepiisad ei takista taevast ja kuud.
Veetilga sügavus saab kuu kõrguse mõõdupuuks. Tuleb tähele panna, kuidas ühes peegeldumishetkes saavad kokku vee rohkus-vähesus ning taeva ja kuu avarus-kitsus.
Kui inimene pole suutnud kehameeles õpetust teoks teha, arvab ta, et seda on temas juba niigi liiga palju. Kui inimese kehameel on õpetust pilgeni täis, paistab talle, et midagi on ikka veel puudu.
Kui sõidad laevaga nii kaugele merele, et mäetipud enam ei paista, ja vaatad nelja ilmakaare suunas, siis sarnaneb ümbritsev ringiga ega meenuta ühtegi teist kuju. Vaatamata sellele pole meri ei ümmargune ega nelinurkne, temas peituvat merelikkust pole võimalik ühegi kirjeldusega ammendada. Kalade jaoks on ta uhke palee, taevaolendite jaoks hinnaline kaelakee. Ringikujulisena paistab ta meile seetõttu, et oleme teda kirjeldanud iseenda vaatepunktist. Samamoodi on kõikide asjadega siin maailmas.
Nii selle tolmuse maa sees kui ka väljaspool seda laotuvad laiali lõputud vormid, aga eristada ja omaks võtta suudame ikkagi ainult seda, mida meie õppimise ja harjutamise kaudu omandatud vaatlusvõime lubab meil tähele panna. Kui me soovime näha, kustpoolt puhub lugematute asjade endi kodutuul, peame ületama nende nägemise kandiliste või ümmargustena, ning õppima märkama meresuse ja mäesuse lõputuid vorme, mis moodustavad lugematuid maailmu. Tuleb võtta teadmiseks, et kõik see kehtib ühtmoodi nii silme ees, jalge all kui ka üheainsa veepiisa sees.
Kala ujub vees, ujub, aga ei jõua kunagi vee piirini; lind lendab taevas, lendab, aga ei jõua kunagi taeva piirini. Vaatamata sellele pole tänase päevani ükski kala ega lind suutnud eralduda veest-taevast. Kui vajadus on suur, siis kasutatakse palju. Kui vajadus on väike, siis kasutatakse vähe. Nii kasutab iga üksik elusolend vajalikul määral kõike enda ümber ja siirdub hoogsalt erinevatesse kohtadesse, aga kui lind väljuks taevast, sureks ta silmapilkselt, ja kui kala väljuks veest, sureks ta silmapilkselt.
Tuleb mõista, et õhu kaudu on elu. Tuleb mõista, et vee kaudu on elu. On linnu kaudu elu ja kala kaudu elu. On elu kaudu lind ja elu kaudu kala. Küllap saab siit veelgi edasi minna. On harjutusilmnemine, mille sees viibivate elusolenditega on samamoodi.
Kui kala või lind otsustaks liikuda alles siis, kui ta on ammendanud terve mere või taeva, siis ei leiaks ta ei meres ega taevas kunagi oma teed ega leiaks endale kohta. Kui leiad oma koha, siis saab see harjutamises teoks käesoleva tegelikkusena. Kui leiad oma tee, siis saab sellest harjutamises käesoleva tegelikkuse teokstegemine. See tee, see koht, pole ei suur ega väike, pole ei endas ega teises, pole juba olemas ega alles ilmnev – seepärast ongi tal selline võime.
Samamoodi iga inimene, kes võtab ette buddha tee harjutusilmnemise, läbib ühe dharma omandamisel täielikult ühe dharma, ühe harjutuse sooritamisel täielikult ühe harjutuse. Selle jaoks on alati koht ja läbitav tee, mille kulgemise otsa ja äärt pole võimalik teada, sest kõik sünnib samaaegselt harjutamises, mille kaudu lakkamatult tuleb ilmsiks ammendamatu Buddha õpetus.
Mayu mäe zen-õpetaja Baoche lehvitas lehvikuga tuult, kui üks munk korraga tema käest küsis: “Tuule loomuses on viibida alati kõikjal, pole kohta, kuhu ta ei jõuaks, miks peab austusväärne kasutama lehvikut?” Õpetaja vastas: “Sa oled küll aru saanud tuule alatisest kõikjalviibimisest, aga pole mõistnud, mille tõttu ta igale poole jõuab.” Kui munk küsis, mille tõttu siis tuul õigupoolest igale poole jõuab, ei lausunud Õpetaja sõnagi, vaid lehvitas edasi. Munk tegi sügava kummarduse.
Buddha õpetuse ilmsikstuleku ja selle õige edasiandmise elujõulise teega on samamoodi. Kui öelda, et lehvitada polegi vaja, kuna tuul on juba niikuinii kõikjal ja mõjub ka ühegi abivahendita, näitab see, et ei tunta veel ei kõikjalviibimise põhimõtet ega ka tuule tõelist olemust.
Tuule loomus on olla alati kõikjal – just seetõttu toob buddha kodust puhuv tuulehoog esile sügaval maa põues peituva kulla ja kannab ninna lookleva jõe hõngu.
Kirjutatud Tenpuku esimese aasta (1233) südasügise paiku ja edastatud ilmikõpilasele Kōshū Yōle Kyūshū saarelt. Parandatud Kenchō neljandal aastal (1252).