Shitou Xiqian (Sekitō Kisen, 700-790)
Erinevuse ja samasuse kooskõla
India suure targa meel
anti varjatult edasi läänest itta.
Inimesi on tarku ja rumalaid,
Teel aga pole lõuna ega põhja esiõpetajat.
Põhjatu läte on puhas ja selge,
voolud otsivad teed läbi pimeduse.
Klammerdumine asjade külge on eksitee,
tõeni jõudmine pole veel kirgastumine.
Meeleväravad avanevad igasse valda –
mõned käivad läbi, teised mitte.
Läbikäimine toob kaasa haaratuse,
kui seda pole, püsib kõik oma kohal.
Nähtav erineb laadilt ja kujult,
kuuldav on vahel meeldiv, vahel ärritav.
Pimeduses on ülevad ja tavalised sõnad samad,
valguses eristuvad selged ja hämarad ütlused.
Neli Suurt naasevad oma olemuse juurde,
nagu ema tuleb tagasi oma laste juurde.
Tuli soojendab, tuul liigutab,
vesi niisutab, maa pakub tuge.
Silm ja nägemine, kõrv ja kuulmine,
nina ja haistmine, keel ja maitsmine.
Iga ainukordne asi laotab laiali lehed
vastavalt oma juurte eripärale.
Tüvi ja oksad naasku oma alguse juurde,
kõrge ja madal – need on lihtsalt sõnad.
Keset valgust on pimedus –
ära võta seda pimedusena.
Keset pimedust on valgus –
ära vaatle seda valgusena.
Valgus ja pimedus on vastakuti,
nagu eesmine ja tagumine jalg kõndimisel.
Tuhandetel asjadel on oma toime,
mis väljendub kindlas kohas kindlal moel.
Iga asi on olemas nagu kaas, mis katab karpi,
kooskõlas olemusega nagu nooleots, mis tabab nooleotsa.
Kui võtad sõnad omaks, käitu nende kohaselt –
ära lähtu enda loodud reeglitest!
Kui silmad ei seleta Teed,
siis pole kasu ka edasiastumisest.
Teed käies ei olda lähedal-kaugel,
eksiteel aga jäädakse mägede-jõgede taha.
Seepärast ütlen austusega sügava tõe õppijatele:
"Ärge raisake asjatult aega!
anti varjatult edasi läänest itta.
Inimesi on tarku ja rumalaid,
Teel aga pole lõuna ega põhja esiõpetajat.
Põhjatu läte on puhas ja selge,
voolud otsivad teed läbi pimeduse.
Klammerdumine asjade külge on eksitee,
tõeni jõudmine pole veel kirgastumine.
Meeleväravad avanevad igasse valda –
mõned käivad läbi, teised mitte.
Läbikäimine toob kaasa haaratuse,
kui seda pole, püsib kõik oma kohal.
Nähtav erineb laadilt ja kujult,
kuuldav on vahel meeldiv, vahel ärritav.
Pimeduses on ülevad ja tavalised sõnad samad,
valguses eristuvad selged ja hämarad ütlused.
Neli Suurt naasevad oma olemuse juurde,
nagu ema tuleb tagasi oma laste juurde.
Tuli soojendab, tuul liigutab,
vesi niisutab, maa pakub tuge.
Silm ja nägemine, kõrv ja kuulmine,
nina ja haistmine, keel ja maitsmine.
Iga ainukordne asi laotab laiali lehed
vastavalt oma juurte eripärale.
Tüvi ja oksad naasku oma alguse juurde,
kõrge ja madal – need on lihtsalt sõnad.
Keset valgust on pimedus –
ära võta seda pimedusena.
Keset pimedust on valgus –
ära vaatle seda valgusena.
Valgus ja pimedus on vastakuti,
nagu eesmine ja tagumine jalg kõndimisel.
Tuhandetel asjadel on oma toime,
mis väljendub kindlas kohas kindlal moel.
Iga asi on olemas nagu kaas, mis katab karpi,
kooskõlas olemusega nagu nooleots, mis tabab nooleotsa.
Kui võtad sõnad omaks, käitu nende kohaselt –
ära lähtu enda loodud reeglitest!
Kui silmad ei seleta Teed,
siis pole kasu ka edasiastumisest.
Teed käies ei olda lähedal-kaugel,
eksiteel aga jäädakse mägede-jõgede taha.
Seepärast ütlen austusega sügava tõe õppijatele:
"Ärge raisake asjatult aega!